Probleem, mida lukustatud seif ei lahenda
Kujutage ette koridoris seisvat seifi. Ükskõik kui hea on lukk, seif ise teatab: siin on midagi väärtuslikku. Igaüks, kes seda näeb, võib nõuda avamist — varas, vägivaldne partner või kontrollpunkti ametnik. Krüptimine üksi ongi see koridoris olev seif. Sisu on kaitstud, kuid sisu olemasolu kuulutatakse välja.
Eitatav hoidla eemaldab seifi koridorist. Õigesti tehtuna pole nähtavat lukukasti ega lukukastide arvu ning pole võimalik kindlaks teha, et mõni neist on olemas. Nõue „ava ülejäänud” ebaõnnestub mitte vastupanu tõttu, vaid seepärast, et „ülejäänu” olemasolu ei saa tõendada.
Kuidas eitatav seif töötab
Kolm omadust peavad koos kehtima. Esiteks on iga seif sõltumatu: igaüks krüptitakse oma PIN-ist, mustrist või paroolifraasist tuletatud võtmetega, seega ei ütle ühe avamine teiste kohta midagi. Teiseks puudub register: seifide indeksit, loendit ega loendurit ei talletata kusagil — tarkvara ise ei tea, kui palju neid on. Kolmandaks näevad šifreeritud andmed välja nagu müra: peidetud seifi ei saa kasutamata juhuslikest andmetest eristada ei sirviv inimene ega kohtuekspertiisi tööriist.
Tulemus pöörab tavapärase avamisrituaali ümber. Sealbys ei „ava PIN rakendust”, vaid valib seifi. Õige PIN paljastab oma seifi; iga muu sisend avab uue tühja seifi — täpselt samal viisil. Isegi valesti sisestatud PIN-i ei saa eristada alati tühjana olnud seifi avamisest, sest need ongi sama asi.
Lühike ajalugu
Idee on nutitelefonidest vanem. Lauaarvutitööriistad — eelkõige TrueCrypt ja selle järglased — pakkusid peidetud andmeköiteid: krüptitud konteinerit teise konteineri vabas ruumis, kus kaks parooli paljastasid kaks eri tegelikkust. Teadlased sõnastasid selle omaduse eitatava krüptimisena. Hiljuti on muutunud see, kus on kaalul kõige rohkem: kõige isiklikum seade on nüüd taskus olev telefon ja just seda survestatakse inimesi avama.
Mida eitatavus ei ole
Ausad piirid, otse välja öelduna. Eitatavus kaitseb säilitatavaid andmeid uurimise eest. See ei kaitse inimese eest, kes näeb teid PIN-i sisestamas, teie enda kinnituse eest, et seif on olemas, ega mujal olevate lihttekstikoopiate eest — sünkroonitud fotokogu, vestluslõim või enne seifi loodud varukoopia. Samuti pole see vabandus seaduse rikkumiseks; see on viis hoida eraelu privaatsena surveolukorras, kus seda otsust ei peaks langetama keegi teine.